Tsirkoonium on keemiliselt väga aktiivne element. See on kõrgel temperatuuril kergesti reageeriv erinevate gaasidega atmosfääris ja on korrosioonikindel. Seda kasutatakse nafta-, keemia-, aatomienergia- ja muudes tööstusharudes. Tsirkooniumi keevitamisel mõjutab õhk kergesti keevitus- ja kuumusalasid. Hapnik, vesiniklämmastik ja muud elemendid on saastunud, moodustades kõvasid ja rabedaid ühendeid, mille tulemuseks on rabe nõelalaadne struktuur, keevisliidete kõvadus ja tugevus suureneb ning plastilisus väheneb.
Seetõttu on tsirkooniumi keevitamisel vaja täielikult kaitsta sulabasseini, keevitust ja kuumusest mõjutatud tsooni ning täielikult isoleerida õhk. Tsirkooniumplaatide keevitamisel kasutatakse tavaliselt volframist inertgaasiga kaitstud keevitust. Tsirkooniumplaadi teised keevitusmeetodid hõlmavad elektronkiirkeevitust, plasmakaarkeevitust ja takistuskeevitust. Tsirkooniumi soojuspaisumistegur ja elastsusmoodul on väikesed, seega on keevitamise deformatsioon ja keevituse jääkpinge väikesed. Reostuse puudumisel ei teki keevisõmblusel kristalliseerumispragusid ega külmpragusid. Kõrgel temperatuuril on atmosfäärile lihtne reageerida. See hakkab absorbeerima hapnikku temperatuuril 200, vesinikku temperatuuril 300 ja lämmastikku temperatuuril 400.
Teine suur tsirkooniumkeevituse probleem on see, et keevisõmblus on liigselt pehmenenud, keevitusobjekti on lihtne paigast nihutada ja juure juures olev keevisõmblus põleb kergesti läbi. Seetõttu on tsirkooniumi keevitamisel vaja keevitusobjekt korralikult fikseerida ja proovida kasutada kahepoolset keevitamist, välja arvatud titaan, nioobium ja hõbe. , vanaadiumi ja tsirkooniumi ei saa otse keevitada teiste metallidega.